Autorist

„Topeltmäng“ – Eesti kirjandusse jõudis seni rääkimata lugu naistevahelisest armastusest
Tekst: Anu Saagim
Fotod: Robin Roots/Õhtuleht

Seekord toimus „Puuduta mind“ saate avalik salvestus Viru Keskuse Rahva Raamatus. Rääkisime Ruth Eriku julgest debüütromaanist „Topeltmäng“, mis viib kahe naise keerulisse maailma, kus keelatud iha ja sügavad tunded põimuvad igapäevaelu väljakutsetega. Kuigi tänapäeva ühiskond on avatum, seisavad naised pidevalt silmitsi takistustega, mis panevad nende suhte proovile. See lugu on julge ja aus pilguheit omasoosuhetesse, armastusse, sõprusesse ning keerulistesse valikutesse, mida elu ette toob.

Romaani tegevus toimub nii koduses Eestis kui ka maalilises Itaalias, pakkudes lugejale mitmekesist ja kaasahaaravat tausta. „Topeltmäng“ ei ole pelgalt armastuslugu; see on sügav ja emotsionaalne uurimus identiteedist, ihast ja nende haprast tasakaalust. Kui oled valmis oma arusaamu ja tundeid ümber hindama, siis see on lugu just sulle.
Lühidalt – Nora on abielus oma pühendunud abikaasa Henrikuga, samas kui Berit jagab elu Carmeniga, kellega neil on ühised tulevikuplaanid. Kuid Nora ja Beriti vahel süttib vastupandamatu armuleek, mis kannab neid koos uskumatutele tõusudele ja mõõnadele elumere lainetel.

Lõik romaanist:
„Mida kuradit sa ometi teed? Sa ju tead, et sa ei või. Ratsionaalne hääl peas kutsus korrale, kuid ta keeldus sellele allumast, Nora lähedus, tema lõhn, see kerge närvilisus,mis paistis ta silmis, tõmbas Beritit nagu magnet. Tunne oli sedavõrd intensiivne, et see lausa lämmatas teda. Mida rohkem ta üritas seda alla suruda, seda tugevamalt see teda haaras. Süda peksles ja ta tajus, kuidas pilk libiseb tahtmatult Nora huultele. Ta püüdis ennast vaos hoida, et mitte piri ületada. Ta teadis, et see on ohtlik – see, mida ta tundis, ja see mida ta tahtis. Berit hingas sügavalt sisse ja sirutas käe ettevaatlikult Nora poole. Sõrmed puudutasid peaaegu tema kätt. Ja siis...“

Ruth, kust tuli inspiratsioon nii julgeks romaaniks?
Inspiratsiooni selle loo jaoks olen saanud väga erinevatest kohtadest. Kirjutamist tegi kindlasti lihtsamaks see, et mõned tegelased põhinevad päris inimestel ehk prototüüpidel. Kuid nad ei ole üksühele päriseluga. On ka tegelasi, kes on ainult minu fantaasia vili. Näiteks kõik need, kellega Nora Itaalias kokku puutub, on algusest lõpuni väljamõeldud.
Huvitaval kombel sündis idee selle süžeepöörde jaoks hoopis Prantsusmaal, Nizzas. Olin reisil ja ühel hommikul vaatasin hotelliaknast välja. Üle tänava, korrus allpool, oli avatud rõduuks ja rõdul istus mees, kes oli oma jalad toetanud metallist piirdele ning luges niiviisi raamatut. See pilt jäi mulle eredalt meelde. Samal tänaval, vaid paar maja edasi, oli väike pagariäri, kust tuli küpsetamise magusat lõhna. Ja nii see mõte sündiski. Nizzas nähtud hetk pani aluse ühele raamatu tegelasele.

Itaalia – miks see sind tõmbab ja miks sa just selle raamatusse panid?
Mulle meeldib Itaalia – keel, kultuur, inimesed ja kogu see õhustik. Olen seal korduvalt käinud. Kui ma raamatut kirjutasin, ei teinud ma seda järjest. Esimeses osas jäi mul vahepeal üks tühi koht, mida ma kuidagi täita ei osanud. Ma teadsin, et pean Nora ja Beriti mingiks ajaks lahku viima, aga mul polnud veel selget pilti, kuidas või miks see juhtub.
Mais 2024 käisin ise Itaalias ja just pärast seda reisi kirjutasin raamatu selle osa. Verona areenil nähtud kontsert jättis mulle sügava mulje, et tahtsin seda elamust lugejatega jagada. Kuna raamatus on Henrik tšellist, oli lihtne teda sinna ette kujutada. Ühtlasi oli see võimalus näidata lugejale Nora ja Henriku suhte helgemat poolt.

Kust tuli julgus kirjutada sellisel teemal?
Lugejad on mind tunnustanud selle eest, et julgesin romaani oma nime alt avaldada. Kui jõudsin kirjastamiseni, tehti mulle ettepanek anda raamat välja pseudonüümi alt, kuid see mõte ei kõnetanud mind. Eesti on selleks lihtsalt liiga väike. Eriti juhul, kui tegelaste loomisel on kasutatud päriselulisi prototüüpe. Autor tuleks nagunii kiiresti välja.
Nii et kui julged midagi teha, pead olema valmis ka seda tunnistama. Kui elada pidevas hirmus, mida teised arvavad, jääksid paljud asjad tegemata ja kogemata. Mina lähtun põhimõttest, et kõigile meeldida on võimatu ja see on täiesti normaalne.

Avameelsus on sulle omane?
Ma ei ole tegelikult alati nii avameelne. Olen pigem introvertne inimene ja võõrastega ei avane ma kohe. Mul on vaja aega ja tunnet, et saan teist usaldada. Raamatu kirjutamine on aga hoopis teistsugune kogemus. Igas tegelases on natuke mind. Mu mõtteid, tundeid, kogemusi minevikust või minu jaoks olulisi põhimõtteid.

Raamatu jaoks kogetud sündmused on siis osaliselt tõesed?
Selleks, et mõnest olukorrast usutavalt kirjutada, tahtsin seda ise päriselt kogeda. Näiteks Nora kõrgusekartus. Ka mina pelgan kõrgust ega sunni end vabatahtlikult sellistesse olukordadesse. Aga selle raamatu ühe peatüki pärast ronisin spetsiaalselt ühte vaatetorni, et meenutada seda tunnet. Hirmu, ebakindlust, paanikat ja lõpuks kergendust, kui jälle maapinnale tagasi jõudsin. See aitas mul lugejale emotsioone ehedamalt edasi anda.
Teine, juba veidi ekstreemsem kogemus oli öösel üksi talvises surnuaias istumine. Pimedus ja see kõhedust tekitav vaikus. Üritasin seal ette kujutada Henriku meeleheidet ja valu. Seda, mida võib tunda inimene, kes on viimase piirini surutud. Oli päris keeruline panna end mehe rolli ja tajuda tema tundeid, kuid just see kogemus aitas mul tema karakterit paremini kujutada ning andis inspiratsiooni ka edasisteks sündmusteks raamatus.

Petmine ja truudusetus – sinu arvamus?
Tänapäeva ühiskonnas, kus suhted tulevad ja lähevad ning pikaajaline kooselu ühe partneriga on pigem erand kui reegel, on peaaegu iga täiskasvanu mingil hetkel kokku puutunud petmisega. Olgu siis ise kogenud või näinud seda oma lähedaste juures. Peaaegu kõigil on mõni lugu, kus kellelgi oli kõrvalsuhe. Mõnikord tuli see välja, teinekord vaikiti maha.
Ikka ja jälle tekib sama küsimus: kas ma peaksin oma sõbrale ütlema, et teda petetakse, kui ma seda kindlalt tean? Arvamused lähevad alati kahte lehte. Ühed ütlevad, et see pole nende asi ja nad ei sekku teiste suhetesse. Teised usuvad, et sõber väärib tõde.
Mina ise lähtun kahest põhimõttest: esiteks, ära tee teisele seda, mida sa ei tahaks, et sulle tehakse. Ja teiseks – jah, ma ütleksin oma sõbrale, kui ma teaksin, et teda petetakse. Ma ei vaikiks, teades midagi nii olulist, mis võiks mõjutada mulle kallist inimest. Veelgi hullem oleks see siis, kui sõber ise tuleks küsima ja ma teeskleksin, et ei tea midagi või keelduksin talle ütlemast. Seda teemat puudutasin ma ka oma raamatus.

Millised on sinu reetmise kogemused ja selle õppetunnid?
Ainus tõeliselt suur reetmine minu elus sai inspiratsiooniks ka ühele selle loo süžeeliinile. Ma panin selle oma loomingusse, et haiget saamisest üle saada. Minu kogemus ei kattu sellega, mis raamatus toimub. Selle kogemuse kõige valusam õppetund oli aga see, et tegelikult ei saa mitte kedagi lõpuni usaldada. Isegi kui sa oled veendunud, et see on inimene, keda sa usaldad sajaprotsendiliselt ja kes ei reedaks sind mitte kunagi, võib elu ühel hetkel kõik pea peale pöörata. Üks ootamatu sündmus ja üks vale hetk. Sõbrast võib saada vastane ja kõik vahendid lähevad käiku. Naised võivad vahel olla uskumatult julmad.

Sinu kogemused teiste naistega?
Ma tean, et paljusid lugejaid huvitab, kui palju on selles romaanis minu enda kogemusi ja kas neid üldse on. Aus vastus on, et on küll. Minu jaoks ei ole probleem öelda avalikult, et olen bi. Mul on minevikus olnud erinevaid suhteid, ja osa neist olen tõesti raamatusse põiminud läbi tegelaste lugude.
Üks mu eesmärke oligi seda maailma veidi avada ja näidata, kuidas samasoolised suhted päriselt toimivad. Seal on tihti rohkem kirge, emotsioone ja ka ebakindlust. Eriti siis, kui üks osapooltest on bi. Mingil põhjusel arvatakse ikka veel, et kui oled biseksuaalne, siis oled mõlemast soost inimestega korraga suhtes. Tegelikult see ei vasta tõele. Bi saab täiesti vabalt olla ka monogaamses suhtes, nagu iga teinegi.

Mida sa soovid oma raamatuga meile öelda?
Teine asi, mida tahtsin oma raamatus näidata, on see, et lõppkokkuvõttes oleme me kõik lihtsalt inimesed. Oma tunnete, hirmude ja soovidega. Selles pole midagi inetut ega keelatut, kui kaks samasoolist inimest teineteist armastavad. Ometi kipub meedia keskenduma ainult sellele, mida nad voodis teevad, mitte miks nad koos on.
Kui mu raamat aitab kasvõi ühel inimesel mõista, et tunded on universaalsed ja armastus ei vaja selgitusi ega õigustusi, siis on see minu jaoks juba piisav põhjus, miks ma selle loo kirjutasin. Lõppude lõpuks soovime me ju kõik ühte ja sama. Olla nähtud, mõistetud ja armastatud sellisena, nagu me tegelikult oleme.